AHTO RAUDOJA – Laastukatuste meister

Ahto Raudoja on metsanduse haridusega puutöömeister ja väikese rahvakillu, Setode, eestkõneleja ja kultuuripromootor. Traditsiooniline puitarhitektuur on olnud tema huvialaks juba ülikoolis, kus ta õppis metsandust ja kaitses 2007. aastal magistritöö „Setomaa traditsioonilise hoonestuse uurimise metoodika ja katseinventuur”. Puitkatused kui traditsioonise arhitektuuri oluline osa on tema tegevusse kuulunud juba 20 aasta ringis. Peamiselt on ta ehitanud ja juhendanud laastukatuste tegemist, samuti õpetanud seda tööd noortele meistritele. Juba ülikooli ajal 2002. a lõi ta ka väikeettevõte Katusõkatja OÜ, mis tegeleb katuselaastude valmistamise ja paigalduse ning vanade puithoonete taastamisega. Paigaldatud katuseid on üle Eesti ja väga erineva suurusega – alates 4 m2 kuni 1400 m2. Silmapaistvaimad projektid, kus hooned on saanud Ahto juhendamisel katuse on olnud näiteks Eesti vabaõhumuuseumis ja Seto talumuuseumis.

Seto eestkõneleja

Lisaks arhitektuurihuvile on Ahto ka Seto kultuuri eestvedaja. Muuhulgas on ta uurinud ja taastanud Seto külapildis olulisel kohal olevaid õigeusu kabeleid tsässonaid. Erinevalt kikutest on tsässonad alguse saanud külakogukondadest, neid on tavaliselt ehitanud külakogukond omal jõul ja soovil, kasutades traditsiooniliselt väljakujunenud ehitusoskusi. Seetõttu on need hooned arhitektuuripärandi uurimisel väga olulised infoallikad.

Ahto on koostanud mahuka koguteose „Setomaa tsässonad” (Ilm. 2011, autorid: Ahto Raudoja, Tapio Mäkeläinen), mis võtab kokku viimase 10–12 aasta Setomaa tsässonate uurimistulemused, mis võimaldavad mõtestada tsässonate olemust seto kultuuriruumis. Lisaks ülevaatliku raamatu „Setomaa: traditsioonilise arhitektuuri põhijooni“ (Ilm. 2014, väljaandja: MTÜ Vanaajamaja), mis annab ülevaate erinevate hoonetüüpide ehitusest ja Seto taluarhitektuuri iseloomust.

Laastukatuse ehitamine

Puitu, kui kõige käepärasemat materjali, on Eesti aladel eluasemete katustel kasutatud juba alates muinasajast. Kuni katusekivide laialdase levikuni 15. saj., kaeti elumajade ja kirikute katuseid peamiselt kisklaudadega. Uuesti hoogustus puitkatuste levik 19. saj. II poolel seoses muudatustega põllumajanduslikus tootmises. 20. saj. algul sai valdavaks rehepeksumasinate kasutamine, millega pekstud õled ei sobinud enam katusekatteks. Laudadest ja lõhandikest katuste kõrvale ilmusid nüüd ka pilbaste, laastude, sindlite ja kimmidega kaetud nägusad katused. Nõukogude perioodi järel on taas puitkatused au sisse tõusnud ja maa-arhitektuuris levinud nii vanade hoonete taastamisel kui uute puithoonete katustena.

Katuselaastud lõigatakse toorest kuuse-, männi-, haava- või lepapakust laastulõikemasinaga. Kõige vastupidavam puuliik on kuusk, kuid see on ka kõige okslikum, tehes laastulõikamise keerukaks. Laastupuud peavad olema sirged ja oksavabad. Laastude paksus on tavaliselt 3-4 mm, laius 7-12 cm ja pikkus kuni 75 cm.

Palkmajadele, kui levinumale Eesti ala maa-arhitektuuri ehitisele, on ainuõigeks katuseks looduslikust materjalist katus. Laastu saab väga hästi vormida, seetõttu saab laastukatust ehitada nii kelpkatustele kui ka viilkatustele. Samuti on võimalik laastuga katta väljaulatuvaid osasid ja karniise. Laastukatuse eeliseks on ka kergus – tihti ei kannata vanad majad kivikatuse raskust välja.

Puitkatuse tegemine võib reegleid tundes näida lihtne. Siiski oleks elumaja laastukatuse tegemisel mõistlik pöörduda meistri poole, kes oskab paigaldada roovitist, lüüa räästa- ja harjalaudasid ning valmistada keerukaid neelu- ja kelbakohti.

Oskuse taaselustamine

Kui 20. saj. esimeses pooles oli oma perele maja ehitamine ja katuse löömine pea igale taluomanikule jõukohane, seda oskust õppisid väikesed poisid oma isade kõrval ja andsid omakorda edasi oma poegadele, siis nõukogude ajal ehitustraditsioon katkes ja paljud traditsioonilised ehitusoskused olid 50 aastase okupatsiooni järel hävimisohus. Peale iseseisvuse taastamise on vanade ehitiste taastamine ja vana traditsiooni järgi uute ehitamine üha enam populaarsust kogumas ja sellega koos tõusnud ka huvi vanade oskuste järele. Puitkatuste tegemist on tänapäeval võimalik õppida lühiajalistel kursustel, mida peamiselt korraldavad erinevad traditsioonilist ehitust propageerivad ühingud, või kogenud meistri käe all praktiseerides.

Laastukatuse meistreid on üle-Eesti palju, kuid Ahtot iseloomustab lisaks käsitööoskusele ka traditsiooni hoidmise ja edasi kandmise mõtteviisi levitamine ja sidumine vaimse kultuuripärandiga.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *