ÁRPÁD ROSTÁS – Puusepp

Árpád Rostás, pussepp ja restauraator, on töötanud 200 lossis ja restaureerinud 1000 mööblitükki nii kodu- kui välismaal – nii võib arvude keeles kokku võtta tema 36 tööaastat sel erialal. Ta nimetab end ise ränd-puussepaks, kes keskaegsete meistrite eeskujul otsib järjest uusi väljakutseid ja õppimisvõimalusi ja vastavalt neile rändab paigast paika, peatudes pikemaks või lühemaks ajaks vastavalt töö mahule. Sel viisil on ta lisaks Ungarile liikunud ringi Lääne-Euroopa riikides, täites tellimusi Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal. Praegu on ta peamiselt huvitatud India traditsioonilisest puutööst ja on otsustanud oma teadmisi seal lähiajal täiendada. Väljapaistvamad tööd tema nimistus on restaureerimised Louvre’s, Versailles’, Ungari Parlamendihoones ja Teaduste Akadeemias, kuid samuti võib üles lugeda mitmeid hooneid, mis olid lootusetult ohtlikus seisus, et neid taastada. Sellised näited on Marcali haigla trepp või Budabesti Andrássy Ülikooli peeglite ruumi lagi.

Talle on omistatud hulgaliselt kõrgeid auhindu ja tunnustust, nende hulgas Ungari muinsuskaitse auhind 2011, millega tunnustati tema 10 aastat varem teostatud tööd Ungari Teaduste Akadeemia neo-renesansliku puitfassaadi taastamisel. Teine silmapaistev tunnustus on Kaposvári aukodaniku nimetus tema kodulinnalt, kus ta sündis, kasvas ja käis Nágocs’i heategevuskoolis. Ta on ka tunnustuse Prima Primissima nominent, mis on, riikliku Kossuth’i auhind kõrval, Ungari kõrgeim kunstinkule tema eluajal erasektori poolt antav tunnustus. Viimasest ta siiski loobus solvangute ja negatiivsete kommentaaride tõttu, mis said talle konkurentide poolt osaks. Tema kõrvalejäämine oli paljude hinnangul ebaõiglane, kuna Rostáse karjäär on hämmastav näide, kuidas mustlas orvust lapsepõlve lootusetust hüljatusest on tõusnud tunnustatud ekspert ja meister.

Rostás väidab, et efektiivselt õppida saab vaid läbi praktilise töö, seetõttu laiendas ta oma teadmisi peale kutsekooli lõpetamist palju aastaid töötades üha uute meistrite käe all, püüdes õppida iga meistri liigutust. Nagu ta mäletab, ei olnud see alati lihtne ülesanne, sest tihti varjasid õpetajad oma kõige väärtuslikumaid nippe nagu elu aaret, nii et noormees pidi olema ka nutikas, et neid väärtuslikke teadmisi koguda. Selline varjamine võis mängida ka rolli selles, et ta ei peatunud ühegi meistri juures liiga kauaks: ta janunes nii väga uute teadmiste järele, et nii kui ta oli omandanud kõik meistri trikid, palus ta end soovitada järgmise meistri juurde. Enamus kordadel oli tema töö palgaks vaid toit ja eluase, kuid võimalusel ta isegi tasus koolituse eest. Isegi professionaalse puusepana ei ole ta iial häbenenud olla “noviitsiks” mõne vanema ja kogenuma meistri juures.

Meister ilma kraadita

Kuigi Rostás on teeninud restauraatorina kõrgeima tunnustuse, loetakse teda siiski kvalifikatsiooni ja “paberita” restauraatoriks, kuna ta ei ole kunagi omandanud akadeemilist kraadi. Tema tõekspidamiste kohaselt ei ole paberi puudumises midagi kummalist, kuna sama tegid ka tema ideaalid – vana aja meistrid: nad valmistasid mööblit, puitstruktuure ja samuti parandasid neid ise. Hiljem jagati see amet osadeks: käsitöölisest puusepp ja tisler ning kõrgema akadeemilise tasemega restauraatorid. Tema arvates ei tohiks siiski ka tänapäeval restauraatorid toimetada ilma eelneva praktilise puusepakogemuseta ja tema ideaalis peaks ka tänapäeval just puusepp restaureerimsitöid läbi viima. Alternatiiv oleks puuseppade ja restauraatorite koostöö, kus mõlemad osapooled saaksid üksteist teadmistega täiendada: restauraatori põhjalikke akadeemilisi ja ajaloolisi teadmisi täiendaks kõrgetasemelised puusepa praktilised ja tehnilised oskused. Juhtudel, kui mingid konkreetsed praktilised oskused kaovad, lähevad sama teed varem või hiljem ka akadeemilised teadmised. Sellist olukorda on Árpád Rostás’i praktikas korduvalt ette tulnud, kui tema nimi mõne mööblitüki restaureerimisel viimase lootusekiirena pildile ilmub. Ta ei ole kunagi sellistest abipalvetest keeldunud, vaid on need vastu võtnud kasutades enda sünteesitud teadmisi ja kinnitades, et käsitööoskus siiski eksisteerib ja teadmised, mis võivad väärtusliku puitu ja sellest valmistatud esemeid hävingust päästa, ei ole täielikult kadunud.

Marcali kiriku trepistiku restaureerimine oli tema elus oluline pöördepunkt. See töö filmiti Ungari filmifestivali võitja poolt dokumentaali “Trepp” (Livia Gyarmathy, 1994) ja linastati ilma peaosatäitja teadmata. Kuigi vaid tema äärmuslikud pingutused tegid üldse võimalikuks selle puitornamentidega trepi restaureerimise – vaatamata originaal joonistele ja restaureerimisekspertide hinnangutele – ei saanud sellest võitlusest tema jaoks edulugu. Tema paberil kvalifikatsiooni puudumise tõttu viidi tööd lõpuks läbi teise, palju suurema, ettevõtte poolt mitmekordse tasu eest. See periood oli raske ka tema isiklikus elus, kuna sel ajal lahutas ta oma abielu ja ühised lapsed on sellest peale tema endise naise kasvatada. Kuigi tööst tingitud olukord oli raske, viis see tema elu kindlas suunas edasi. Tema oskusi oli märgatud ja ta sai tellimusi välismaalt restaureerides varsti Louvre’s, edasi Versailles’s, kus ta taastas Päikesekuninga parketti ja kõik see viis uute tellimusteni Inglismaa ja Saksamaa lossides.

Kuigi ta on läbi viinud palju restaureerimistöid, mis ületavad tema algse kvalifikatsiooni, ei saa ta kunagi enda, kui paberita restauraatori vastutusele restaureerimistöid võtta, vaid peab töötama kui puusepast alltöövõtja teise restauraatori juhendamise all. Selline suhtumine võib tema hinnangul põhjustada paljude meistrite erialast eemale tõmbumis ning on valdkonna tegelike vajadustega vastuolus. Tema sõnul ei ole ta midagi taolist kogenud välismaal, kus paber/kraad ei ole olnud oluline, vaid pigem soovitused varasematelt tööandjatelt ja tema enda professionaalsed teadmised ja oskused. Restauraatori olemasolu sellistel töödel on ka välismaal ilmselge, kuid suhe puusepaga on pigem koostöö kui alluvussuhe ja ei vähenda austust tema vastu.

Naturaalsed materjalid keemiliste asemel

Üks tema edu võtmeid on naturaalsete materjalide retseptid, mida ta puidu töötlemisel kasutab, et tõkestada kahjureid, tugevdada puitu ja saavutada algupärast värvust ja tooni. Kasutatud materjal on alati kohandatud vastavalt mööblitükile või puitkonstruktsioonile ning koostisosad on kohandatud vastavalt probleemi iseloomule ja ulatusele. Tema retseptid tulevad kaduvast, kuid siiski paiguti tallel olevatest traditsioonidest. Mõned kirjeldused pärinevad isegi Vitruviuse raamatutest. Täpne kasutamine ja eksperimendid proportsioonide osas võtsid aastakümneid ja on nüüd professionaalide saladus. Kasutatud materjalide ring on küll teada, kuid mõned neist võivad kõlada kummaliselelt, nagu näiteks küüslaugu mahl, õuna ja kartuli koored, destilleeritud puuvilja piiritus (palinka) või isegi virtsavesi või uriin. Neid materjale kasutades on tal tõsiseid vaidlusi puiduekspertidega, kuna sel alal kasutatakse pigem keemiliselt toodetud materjale ja vedelikke ning tema retseptid kõlavad tänapäeval kui šarlataanlus. Vaatamata sellele näeb ta, et vanad meetodid saavad enam ja enam tunnustatuks, sest hiljuti on hakatud teda kutsuma ülikoolide konverentsidele, kus ta saab selgitada oma seisukohti ja näidata oma lahendusi.

Andrássy ülikooli peeglite ruumi lae päästmine on väga hea näide tema tehnikate edust. 2003. aastal kukkus ruumi lagi restaureerimistööde käigus alla ja tööd peatati pooleks aastaks, kuna ei olnud restauraatorit, kes oleks olnud valmis võtma vastu nii keerukat tööd, kuni kellelegi meenus ränd-puusepp Marcalist. Täieliku lammutamise asemel, mis enne tema tulekut näis vältimatu, restaureeris Rostás lõpuks lae asendades hävinud puidu ja tugevdades karkassi.

Traditsioonilise puutöö saadik

Viimastel aastatel on Árpád Rostás pööranud suuremat tähelepanu enda disainitud mööbli valmistamisele, kuna plaanib tulevikus peamiselt tislerina töötada. Mõned tema parimatest töödest köitsid meedia tähelepanu kui neid kingiti tuntud inimestele. Esimesed sellised mööblitükid olid hällid Inglise kuningliku paari, Williami ja Kate, lastele, esmalt 2013 Cambridge prints Georgele ja hiljem 2015 printsess Charlottele. Need unikaalsed neogooti stiilis tamme- ja pähklipuust hällid on rikkaliku ornamentikaga kaunistatud. Mõlemad saadetised õnnistati eelnevalt kiriklikult. Charlotte hälli puhul viidi õnnistamine läbi Budabesti püha Peetri basiilikas pühapäeval enne ära saatmist ja anti üle 19. novembril 2015 Kensingtoni palees.

Nende annetustega oli Rostás’e peamine eesmärk juhtida inimeste tähelepanu nii kodu- kui välismaal traditsioonlise puusepatöö tõelisele väärtusele, nende oskuste taastamisele ja õpetamisele, kuid samuti sotsiaalse haavatavuse vähendamisele ja kutseõppe tähtsusele mustlaste seas. Lisaks on tal valmistatud kingitus paavst Francisele, mis on plaanis üle anda 2016. aastal osana Vaticani palverännuteest 100le lapsele, kes on kasvanud lastekodus, et pakkuda neile meeldejäävat elukogemust. Rikkalikult kaunistatud tooli kekne motiiv on Ungari kaardi kujuline klaaskarbike, mis täidetakse Ungari mullaga. Trooni seljatugi on kaunistatud Vatikani, Ungari, Argentiina ja Marcali (Rostás’e sünnipaiga) pühakutega ning neljakeelse pühendusega, mis palub mustlastele maailma õnnistust inglise, ladina, ungari ja mustlaskeeles.

Árpád Rostás’e kool ja käsiraamat

Oma tööde teostamise kõrval on tema karjääri oluliseks eesmärgiks säilitada sajandeid vana puusepa ja tisleri käsitööoskust ja tehnikaid tulevastele põlvedele. Selle eesmärgi nimel paneb ta kokku ulatuslikku käsiraamatut, mis võtab kokku kõik teadmised, mida ta on võimeline oma eluajal oma töö käigus koguma, et tõsta eriala õpetamine uuele tasemele.

Ta usub, et selline karjäär on järgitav eeskuju noortele, kelle lapsepõlv on tema omaga sarnane, seepärast korraldab ta igal aastal orbudest lastele suvekoole ja töötubasid, kus ta kaasab neid restaureerimise ja ehitamise protsessi. Ta õpetab neile praktilisi oskusi, kuid olulisem on, et ta saab enda eeskujul näidata, et harjutamine on väärt ka ohverdusi ja pingutust hea tulemuse nimel. Ta sisendab neile usku, mis on hädavajalik mistahes loova töö tegemiseks ja annab edasi elustiili, kus kutsumus ja töö on tihedalt seotud. Parim suvekoolide käigus valminud tulemus on Somogyvár’i kindluse mööbli restaureerimine, mida assisteeris dr. András Morgó, pakkudes vajalikku professionaalset teoreetilist tausta. Rostás’e pikemaajaliste plaanide hulka kuulub kutsekooli asutamine Marcali ja pruss-sõrestik katedraal, mis on unistuseks ehitada koos kooli õpilastega.

Olulisemad tööd:

Ungari parlamendihoone, peahoone puitfassaad, trepi piirded (1989-90)
Ungari Teaduste Akadeemia, neo-renesanslik puitfassaad (1991)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *