JUAN ANTONIO ORELLANA – Sillutise meister

Kivisillutiste meister
Loja, Hispaania

Elu

Juan Antonio Orellana on kivisillutiste ekspert. Ta alustas oma karjääri 1990. Aastal väikeses ehitusettevõttes Lojas ja selle ümbruse külades. See ettevõte oli seotud paljude erinevate ehitusprojektidega, mille hulgas oli ka Granadino kvisillutised (empedrado granadino). Kui ta alustas olid juba olemas spetsiaalselt sellistele sillutistele keskendunud töökohad, mis on Granadas olemas juba XIX sajandist. Juani praegune töökoda asub Lojas, ehkki enamasti toimub tema töö peamiselt objektil, nii et töökoja asemel peaks pigem kasutama sõna laohoone.

Sillutise algupära

Esimesed teated kivisillutise kasutamisest pärinevad Egeuse kultuurist (Neoliitikumis 1600-1000 aastat e.m.a). Kõigepealt kreeklased, seejärel ka roomlased kaunistasid oma hooneid mosaiigiga, mis oli laotud väikestest värvilistest kividest, mida kutsuti tesseraks. Granada sillutised pärinevad Rooma tesselladest, ehkki nad loodi Araabia kultuuris. Esmalt võttis need kasutusele Umayaadi dünastia Cordoba Kalifaadis IX-XII sajandil. Esialgu kasutatav materjal oli jõesängidest kogutud looduslikult ümarad kivikesed diameetriga 5 cm. Umayaadi dünastia ajal loodud vormid olid enamasti geomeetrilised – heledate ja tumedate kivikeste variatsioonid. Umayaadi tehnikat kopeerisid Granada kuningriigi varased asukad, aga mustrite loomiseks kasutasid nad valgeid ja musti kivikesi, mida leidub Granada jõgede orgudes ja jõesängides. See teebki empedrado teistest sillutistest erinevaks ja harukordseks.

Töö ja materjalid

Materjalid, mida ta kasutab on mördid – tsemendi, liiva, kivikeste ja lubjakivikildude segu täiteks ja paekivid mustrite loomiseks. Materjalide valik on ühelt poolt väga lihtne ja traditsiooniline, teisalt on see kõige aluseks. Materjalivalikul tuleb lähtuda sellest, et ta oleks kauakestev ja peaks vastu inimeste ja sõidukite tallamist. Samas peab see olema füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilne, see peab vastu pidama vihmale ja sellistele kemikaalidele, mida linnatänavatel ikka harilikult ette tuleb. Tüüpilise andaluusia kivisillutise loomiseks kasutatakse musti ja valgeid kivikesi, mida korjatakse Granada jõgede sängidest ja pervedelt. Need kivid on oma koostiselt väga vastupidavad ja nad sobivad hästi mördi sisse ning neid saab kõvakattega katta. Nad on ka väga kvartsirikkad, mis ei lase niiskusel ja sooladel neid lõhkuda ning nad on oma ümara vormi omandanud aastatuhandete jooksul jões ning seetõttu sobivad nad tänavatele ideaalselt.

Kui tänavad poleks olnud sillutatud oleks linn olnud väga mudane, sest vanasti sadas Andaluusias rohkem kui tänapäeval. Kivisillutistele langes valik eelkõige seetõttu, et sobivaid kivikesi oli ümbruskonna jõgedes ja ojades vabalt saadaval ja need olid tasuta. Lisaks sellele võimaldas sajandite poolt uhutud ümarad kivikesed luua lamedaid sillutisi, mille peal on mugav astuda. Andaluusias on püütud ka teistest materjalidest sillutisi luua, näiteks marmorist, aga kõige levinumad on ikka jõekivikestest sillutiseplaadid. Need on väga iseloomuliud ja on muutunud kohalike ja ka turistide jaoks otsekui Granada ja Andaluusia sümboliks ja need meeldivad kõigile.

Sillutise loomiseks tuleb järgida teatud kindlaid samme:

1) Liiv segatakse tsemendiga vahekorras 1:1
2) Segu laotatakse sellele pinnale, kuhu sillutis tuleb
3) Kuivsegu tasandatakse ja sellele joonistatakse sõrmega motiiv, millele asetatakse kivikesed
4) Kogu ala vajutatakse lauajupiga lamedaks, et kõik kivikesed oleksid samas tasapinnas ja kaetakse liiva ja tsemendi seguga ning tasandatakse
5) Ettevaatlikult lisatakse vesi, et mitte tsementi eemaldada
6) Kivikesed pühitakse pintsliga puhtaks ja vaadatakse, et nad piisavalt mördi seest välja vaataksid
7) Lõpuks pestakse kivid ettevaatlikult švammiga puhtaks, et kõik tsemendiplekid eemaldada

Kokkuvõtteks

Tänapäeval ei ole enam palju kunstkäsitöölisi, kes tegeleksid kivisillutistega (neid on kogu Andaluusia peale kokku umbes 30). Juani peamised kliendid on eraisikud, minevikus on ta palju ka linnavalitsuste tellimusi täitnud. Kivisillutiste tööga saab ta vaevalt tasutud toiduraha ja muud igakuised väljaminekud. Kuna enamik kliente on eraisikud, siis peamiselt töötab Juan nende juures kodudes, villades ja taolistes paikades. Kui ta töötab mõnele linnavalitsusele, siis toimub töö peamiselt linnaväljakutel ja kõnniteedel. Avalikus ruumis töötades ei ole tavaliselt mustrite valikul ettekirjutusi – Juan saab valida neid mustreid ja dekoratsioone nagu talle endale meeldib. Kuna töö toimub tavaliselt üsna väikestel pindadel, töötab Juan tavaliselt üksi.

Juani tööl ei ole kahjuks perekonnas järgijat. Sellest hoolimata annab ta oma kunsti ja teadmisi edasi üliõpilastele. Tal ei ole ametlikult õpetaja kutset, aga ta tunneb oma tööd väga hästi. Andaluusias loodi umbes 20 aastat tagasi niinimetatud Koolitustöökoda (“Escuelas Taller”), kus õpetajateks on oma eriala ekspertidest käsitöölised – ehitajad, puusepad jne, kes annavad oma oskusi ja teadmisi soovijatele edasi. Kõik need Escuelased on tänaseks kadunud.

Mis on selle eriala tulevik Hispaanias? Juan usub, et: “Nagu kõik kunstkäsitööliste ametid, saab see edasi eksisteerida ainult juhul kui on alles inimesi, kes hindavad ja väärtustavad unikaalset käsitsitööd. Uute materjalide levikuga võib traditsiooniliste kunstkäsitööliste olukord lähitulevikus tõesti keeruliseks muutuda.”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *