LEONARD JA JOHN GRANDISON – Meistrid krohvi

Grandison & Son Ltd on tegutsenud kunstkrohvimisega Edinburgis, Šotimaal ja Põhja-Inglismaal juba üle 130 aasta. See on pere-ettevõte, mis asub Peeblesis – ühes kõige maalilisemas piirkonnas Šotimaal, ainult tunnise tee kaugusel Edinburgist. Nende pärandi mahukusest saab aimu, kui külastada nende töökoda, mis on täis kuhjatud rohkem kui sajandi jooksul kogunenud krohvivorme.

Ettevõtte asutas 1886. aastal Leonard Grandison (1860-1934) kui ta oli 26 aastane. Ettevõtte põhikapital koosnes kaheksakümnest naelast. Vaatamata oma noorele eale oli Leonard Grandison kogenud krohvmeister – juba 12 aastasena oli ta saanud õpipoisiks mainekas James Annani firmas, millel oli töökodasid nii Perthis kui Londonis. Leonard oli tõenäoliselt kõige noorem õpipoiss, kes osales tähtsa lepingulise töö juures Cortachy lossis Anguses. Hoolimata 1879. aasta Glasgow pangakrahhi mõjudest majandusele, suutis Leonard oma töökoha säilitada tänu uute üürikorterite ehitusele. Juba varastes kahekümnendates sai temast töödejuhataja ja ta töötas mitmete tähtsate objektide juures.

Üks kõige suuremaid lepingulisi töid oli Peebles Hydro nimelise sanatooriumi taastamine pärast 1905. aasta põlengut. Kuna ettevõtte enda töötajatest oleks nii suure lepingu juures väheks jäänud pakkus Leonard lisapalka pool penni tunnis, et saada enda heaks töötama ka kaugemaid krohvijaid. Mingeid mehaanilisi tõstemehhanisme selle objekti juures ei olnud. Töölised pidid lubikrohvi tassima kandekünades üks või kaks korrust, kus nad selle järgmisele kandjale üle andsid, kes selle järgmised korrus või paar edasi tassis. Tühjad anumad jõudsid samal moel alla tagasi.

1914. aastaks oli Leonard Grandison endale juba nime teinud ja teda telliti paljudesse Šotimaa peenematesse majadesse kuni ta lõpuks endale Peeblesis töökoja ehitas. 1914. aastal oli John Grandison, Leonardi poeg alles koolipoiss, kui isa pani ta õhtuti krohvimist harjutama. Kuna see oli aeg, mil paljud mehed läksid sõtta, oli töökojas iga kätepaar vajalik. John alustas oma õpipoisiaastaid 1915. aastal ning kui ta oli 17-aastane, läks ta vabatahtlikuna sõjaväkke. Ta treenis Chathamis ning töötas seejärel betoonivalajana kuninglike õhujõudude stardiradade jaoks Ida-Anglias. Ta saadeti Prantsusmaale ning vaherahu ajal teenis ta Monsi lähedal. John elas sõja üle ilma, et ta oleks haavata saanud, aga kui liitlasväed marssisid Saksamaale, jäi ta grippi ning veetis kaks nädalat haiglas. Kui ta 1919. aastal demobiliseeriti, tuli ta koju pereettevõtte juurde tagasi ning sai partneriks 1920. aastal.

Pärast sõda oli nõudlus krohvornamentide järele vähenenud, inimesed soovisid pigem vannitubade projekteerimist ning loomapidamishoonete parendamist. John Grandisonist sai nõutud joonestaja ning ettevõte kasvas aeglaselt aga kindlalt. 1923. aastal ostis ettevõte oma esimese auto – kasutatud Vulcan DS130. 1920ndatel aastatel muutus ka töö tehnoloogiline pool – turule tuli uus kipskrohv “Hardwell” ning aset leidsid mitmed muud tehnoloogilised muudatused. 1930ndatel installeeriti ettevõttesse esimene telefon.

Leonard Grandison seenior suri aastal 1934 jättes Johni ettevõtet juhtima läbi majanduskriisi aastate. Varsti pärast seda tõi John ettevõtte tegemiste juurde noore Leonard juuniori samal moel nagu tema oma isa oli toonud teda 1914. aastal. Just enne Teise maailmasõja algust sai ettevõte mitmeid tähtsaid projekte Colville terasedünastia tellimusel. Kui sõda puhkes, läksid mitmed töölised sõtta, jättes töökotta ühel hetkel ainult kolm meest. Paistis nagu oleks ajalugu kordunud.

Leonard juunior alustas oma viie aasta pikkust õpipoisiperioodi 1948. aastal ja õppis samal ajal Heriot Watti kolledžis inseneriteadust kolmel õhtul nädalas viie aasta jooksul. Oma õpipoisiaastatel tegi ta kõike, mis krohvimise juures teha vaja. Sõjajärgsetel aastatel oli majanduse situatsioon keeruline ning ettevõttel oli mõningaid raskusi. Need tipnesid Thatcheri võimuletulekuga, mil ettevõte pidi palju mehi vallandama, kuna tingimused olid väga keerulised.

1978. aastal alustas oma õpipoisiteed Leonard juunior juunior (Leonard juuniori poeg), kes õppis samal ajal ka ülikoolis. John Grandison suri aastal 1983. Selleks ajaks oli traditsiooniline märgkrohvimine asendunud kuivkrohviga. 1990ndatel aastatel algas krohvitööstuse elavnemine, sest igasugune konserveerimine ja renoveerimine, kus oli nõutud vanade käsitööoskuste tundmine tõusis taas au sisse. Tänu sellele sai tuntuks ka Leonard Grandisoni nimi ja ta pidas mitmeid loenguid ja meistriklasse Edinburgis, Glasgows ja Dundees 1980ndatel ja 1990ndatel. Umbes samal ajal leiutas ta ka vanade ornamentide konserveerimise tehnika, mida kutsutakse neet-asenduseks. Seda meetodit on korduvalt edukalt kasutatud ning ka olulised muinsuskaitseorganisatsioonid nagu Historic Scotland ja National Trust kiitsid selle heaks.

Grandison ja Pojad töökoda on tohutu originaalkrohvimustrite kogu omanik, millest mõned on sama vanad kui ettevõte ise. Kuna huvi renoveerimise vastu jätkus, siis otsustasid Grandisonid  aastal 1988 avada oma töökojas väikese muuseumi. 1998. aastal andis Leonard välja väikese raamatukese krohvimistööde kohta. Turul oli mitmeid häid tehnilisi käsiraamatuid, aga Leonard tahtis selgitada laiemale avalikkusele krohvimise olemust ilma, et kasutaks tehnilist oskussõnavara. Tema raamatu pealkiri on “Peaaegu mitte-tehniline krohvitööde õpik”.

Tänapäeval juhivad ettevõtet Leonard ja tema poeg John. Viimastel aastatel on muuseum muutunud populaarseks kõigi külastajate seas, kes tunnevad huvi ajalooliste tehnikate, põhjalike kogude ja ettevõtte rikka ajaloo vastu. Kuni viimase ajani on ettevõte pakkunud ka koolitusi noortele krohvijatele, aga praegusel hetkel ei oli kindel, kuidas nad selles liinis edasi liiguvad. 2008. aastal arvas Leonard krohvimise tulevikust järgmist:

Sõda, nälg ja haigused… võib-olla on see apokalüptiline nägemus pisut liialdatud, aga ei ole raske näha, millised mõjud on meie elule ja töödele vähenevatel naftavarudel, globaalsetel kliimamuutustel ja terrorismil.

Igapäevane majandamine läheb muidugi edasi, aga suured projektid, millel oleks poliitiline mõju võivad olla üsna kramplikud. Praegu räägitakse vajadusest ehitada kolm miljonit odavat korterit, aga mis sellest välja tuleb, saame alles hiljem näha. Kindlasti põhjustab liiga suur või liiga väike ehitustööde tellimuste hulk lühikese aja jooksul suuri probleeme.

Kas võib olla, et ettevõtte majandamisega seotud bürokraatia kasvab ühel hetkel nii suureks, et inimesed ei tegelegi enam ettevõtlusega?

Viivitused maksetes võivad viia ettevõtte likviidsusprobleemideni. Selles osas on meil siiani suhteliselt õnnelikult läinud, ainult aeg-ajalt on ette tulnud kliente, kes püüavad kahtlaste argumentide taha pugeda, et maksmisega viivitada. Kui meil kunagi peaksid rahavoogudega probleemid tekkima ja samal ajal toimuksid ka koondamised, oleksid tulemused väga tõsised.

Me alustasime lubjaga ja krohvimisega ja nüüd 121 aastat hiljem oleme me selle juures tagasi.

Mina loodan, et L Grandison ja Pojad jätkab ka tulevikus, aga kui ettevõte peaks millalgi oma tegevuse lõpetama, siis ma loodan, et meie unikaalne krohvivormide kogu säilitatakse järeltulevatele põlvedele.

3 thoughts on “LEONARD JA JOHN GRANDISON – Meistrid krohvi”

  1. How really interesting, a link with the past indeed, I had an old friend who did this work his name was Bob Scotland and he did some work in the Assembly rooms in George street Edinburgh. I have recently moved to the Borders and wil, for sure call in and see the museum.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *