STANKAI PERE – Sepad

Sepakunst on perekondlik traditsioon

Stankai perekond on Leedu ühed kõige kuulsamad sepad. Rohkem kui viis põlvkonda parimaid ida-euroopa seppasid, kes olid tõenäoliselt ühed esimeste seas, kes tõid siia regiooni uuesti tagasi damaskuse tehnoloogia. Põlvkondade jooksul on sepatööd olnud eriilmelised ulatudes relvaseppadest suurte kunstiprojektideni, mis kaunistavad kodumajapidamisi (trepid, aiad, küünlajalad, mööblitükid jms). Vanaaegse arhitektuuri pärand elab Stanakide hulgas edasi – nad restaureerivad ka lukkusid, võtmeid, uksehingija teisi arhitektuurseid detaile või valmistavad uusi vanade järgi. Paljude tegutsemisaastate jooksul on Stankai perekond loonud tähendust ja tõestanud vanadust vanaaegse sepatöö järele ka tänapäevases ühiskonnas. Saame nendega tuttavaks!

Perekonna pea – Algirdas Stankus

Algirdas Stankus räägib iseenda kohta: “Mind vormis sepp Domininkas ja ma nägin päevavalgust 1948. aasta kevadel Vieksniai linnas. Ma käisin koolis Kaunases, õppisin korda ja distsipliini mereväes ja kauneid kunste Telšiai rakenduskunsti kõrgkoolis, töötasin restauraatorina Vilniuses. See oli suurepärane võimalus vanaaegsete seapkunsti saladustega tutvumiseks. Ma sain uusi ideid ja mind julgustasid professor Günter Laufer  Eisenachis ja arhitekt ning sepp Achil Kühn Berliinis. Mul on olnud palju õpetajaid: Alfred Haberman, Jonas Stankus (vanade Balti hõimude sepakunst), Marija Gimbutienė, Aleksis Anteinas jpt. Ma olen aastast 1988 Leedu kunstsnike assotsiatsiooni liige, samuti kuulun ma ka Eesti sepade liitu (liikmepilet nr 2) ja ma olen Soome seppade liidu liige aastast 1991. Oma esimesi Damaskus terase töid esitlesin ma Vilniuse kujutava kunsti näitusel 1987. aastal. Mu esimene näitus ja loengute sari “ kunstmetallitöö traditsioonid ja tulevik Balti riikides” leidis aset Miunemaki linnas Soome rakenduskunstide instituudis, hiljem toimus see ka Stockholmi kunstiakadeemias. Ma naasesin kodumaale Leedu iseseisvumise järel, et anda edasi oma kogemusi sepatöös ja kunstis noortele seppadele. Me osaleme näitustel, kui võimalik koos oma üliõpilastega. Meil oli ühisnäitus sepatöödest Turu linnas Soomes 1998. Aastal ning me oleme osalenud sepatöö näitustel üle kogu maailma – Tsehhi vabariigis, Poolas, Saksamaal, Venemaal ja mujal. Te näete minu töid nii presidendipalees, Kaunase seminaris kui ka Leedu saatkonnas Moskvas. Muuhulgas olen ma ka palju hauamonumente teinud…”

Pojad – Mindaugas ja Martynas Stankai

“Ma ei ole kunagi unistanud astronaudiks või sõjaväelaseks saamisest. Sepatöö on juba minu geenides ja ma teadsin seda varasest lapsepõlvest saadik” – räägib Algirdas Stankuse poeg Martynas. Vendade esimene kodu oli tänane Leedu presidendipalee Vilniuse vanalinnas, kus nende vanematel oli väike tööruum. Teiseks koduks oli loomulikult isa sepikoda, kus perekonna kõik lapsed veetsid pikki tunde mängides ja sepatööd tundma õppides. Seega oli nende teekond sepa elukutse juurde õigupoolest väga lühike, juba kolmeaastasena oskasid nad sepahaamrit hoida ja juba õige vara hakkasid nad isa tema töödes Vilniuse monumentide restaureerimise keskuses aitama. Mindaugas veetis ka lapsepõlve suvesid arheoloogilistel väljakaevamistel Vilniuse kindluse juures, kus teda juhendas tema leedu keele õpetaja Stasys Urniezius.

Sepatöö – teaduse ja kunsti vahepeal

Täna järgib Stankaide sepaperekond kõikides oma töödes traditsioone, aga samal ajal nad ei väldi ka moodsaid tehnoloogiaid. Esmapilgul võib tunduda, et neid kahte metodoloogiat ei anna kuidagi ühendada, aga selgub, et nende süntees aitab sepatööl edasi areneda. Kombineerides vanu tehnikaid uute teaduslike uurimuste ja andmetega, samuti suhtlemisest ja koostööst teiste käsitööliste ja teadusharude esindajatega.

Kõige olulisem on järjepidevus

Teadmiste edasiandmine noorematele on väga tähtis. Stankail on leping Vilniuse kunstiülikooliga tudengite pratikumide osas. Selle tõttu õpib ja uurib ta palju ka ise, et praktikume mitmel suvel järjest hästi läbi viia. Teine võimalus oma teadmiste edasiandmiseks on arheoloogiaklubi “Pajauta”, mis ühendab käsitöölisi,  kes rekonstrueerivad vanu esemeid ja esitlevad oma töid avalikkusele mitmesugustel sündmustel. Aga kõige olulisem on ALgirdas Stankuse meelest siiski sepatöö järjeidevuse hoidmisel tema perekond ja tema kaks toredat poega.

Tööd on alati palju

Algirdas Stankus on teinud koopiaid vanadest relvadest, tema tööd on paljudes muuseumites, aga ka mitmetes kodudes dekoratiivsete elementidena. “Relvaseppadel ja möldritel on alati palju tööd, pole tähtis kas on sõja- või rahuaeg, “ ütleb Algirdas.  Isa ja pojad elavad Kaunases. Mis on hea sepa kõige olulisemad omadused? “Talent, usinus ja hea gabariiditunnetus”,  ütleb Algirdas kõhklemata. Algirdas Stankus ei ole usklik mees. Aga ehk ei öelda ilmaasjata, et sepad asuvad põrgule ja saatanale kõige lähemal. “Hephaistos, Zeusi ja Hera poeg tulejumal ja seppade kaitsja oli lonkur ja mina olen ühe silmaga,” osutab sepp oma vasakule silmale. Ta ei taha sellest sündmusest eriti rääkida, iroonilisel moel ei juhtunud see mitte sepatööga seoses vaid hoopis Vilniuse kirikut restaureerides vibutas üks töömeestest hooletult traadijuppi, mis tabas seppa otse silma.

Puhtam kui operatsiooniruum

“Sepikoda on väga puhas paik. Võite kirurgide käest küsida. Vanasti isegi sünnitati sepikodades. Ma osalesin oma poja sündimisel nii et kui vaja siis ma oskan sündiva lapse vastu võtta, ” naerab Martynas. “Ükskord tuli siia üks ajakirjanik, kellel oli mingi tüdruk kaasas, kellel olid valged kingad jalas. Ma pakkusin istet ja  tüdruk ütles, et siin on liiga must. Preili, ütlesin mina, siin on puhtam kui operatsioonisaalis – nõelu desinfitseeritakse 100 kraadi juures seal ja meie temperatuurid algavad 1000 kraadi juurest, nii et siin on kümme korda puhtam.”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *